YOU ARE SUPPOSED TO BE HERE
Tegemist on dokumentaalprojektiga, mis käsitleb vaimset tervist.
Projekt oli esitletud ka Dokfoto Keskuse näitusel ''Puudutus. Väike foto, suur lugu.'' 05.05.2023 - 30.07.2023.
Fotograaf: Lisbeth Mugame
Tekst: August
Tallinn, 2022
Vahest vahest vahest võib olla kogu aeg mõtlen ja mõtlen ja mõtlen. Miks ma pean mõtlema. Miks mu pea peab mõtlema, miks ma nii sündinud olen. Miks olen sündinud kehasse, mida olen vihanud ja vihkan. Vähemalt vähem kui enne, seegi hea?
Mõtlen, et miks ma olen trans. Miks selle jaoks, et ennast hästi tunda, on vaja kõigepealt ennast pealaest jalatallani vihata ja siis aru saada, et seda kõike on võimalik muuta. Vahest vahest kogu aeg mõtlen, et miks mulle just see elu on ette veeretatud, kus ma olen kordi tahtnud siit lahkuda, lihtsalt selle tõttu, kes või mis ma olen. Miks ma olen mõelnud peeglisse vaadata ja mitte näha inimest ja hinge, keda ma armastan.
Vahest vahest kogu aeg vihkan olla transinimene, vihkan olla inimene. Mitte isegi teiste pärast, vaid sellepärast, kuidas mu aju mind kohtleb. Mille vastus on sitasti. Ma ei kannata oma aju ja ta mõtteid vahest. Ja tundeid. Neid, mis ütlevad mulle, et sa näed ikka nii feminiinne välja ja sa oled ja jääd terveks eluks naiseks, olenemata, mitu oppi sa teed või kui palju hormoone sa süstid. Sa jääd terveks eluks naiseks, vähemalt kellegi silmis. Mine perse, ausalt.
Vahest vahest vahest, kogu aeg mõtlen, et miks ma olen siia kehasse pandud, miks selline hing nagu mul, on pandud sellisesse kehasse, justkui nagu meelega. See hing on liiga hea, et talle perfektset keha kinkida. Kingime hoopis keha, mida ta peab ise vorpima ja õppima armastama. No muidugi.
Eks ma pean seda õppima, aga selliste mõtetega nagu minul on raske seda teha. Raske on peeglisse vaadata ja näha ikka seda väikest inimest, kes on terve elu oma identideediga võidelnud ja alla andnud ja uuesti vastu hakanud. Vahest vahest, ma ei tahaks tunda seda tülgastust ja viha enda vastu. Vahest vahest, vahest kunagi, ma näen seda inimest, kelleks ma olen saanud ja saamas. Ja kes minust võib veel saada.
Vahest vahest võib olla kogu aeg, ma mõtlen.
-August
English:
Sometimes, sometimes, sometimes I think all the time and think and think. Why do I have to think? Why does my head have to think, why was I born this way? Why was I born into a body that I have hated and still hate? At least less than before, is that good? I wonder why I am trans. Why, in order to feel good about myself, do I have to first hate myself from head to toe and then realize that all of this can change?
Sometimes, sometimes, all the time, I think, why was this life rolled out for me, where I have wanted to leave several times, just because of who or what I am? Why have I considered looking in the mirror and not seeing a person and soul I love? Sometimes, sometimes, all the time, I hate being a transgender person. I hate being a person. Not even because of others but because of how my brain treats me. The answer is crappy. I can't stand my brain and its thoughts sometimes. And feelings. Those that tell me that you still look so feminine and you are and will remain a woman for the rest of your life, regardless of how many surgeries you have or how many hormones you inject. You will stay a woman for the rest of your life, at least in someone's eyes. Screw that, honestly.
Sometimes, sometimes, sometimes, all the time, I think, why was I put into this body, why such a soul like mine was put into such a body, as if on purpose. This soul is too good to give it a perfect body. Let's give it a body that has to mould and learn to love instead. Of course.
I guess I have to learn that, but with thoughts like mine, it's hard to do. It's hard to look in the mirror and still see that little person who has fought, surrendered and resisted their entire life with their identity. Sometimes, sometimes, I wouldn't want to feel this disgust and anger towards myself. Sometimes, sometimes, maybe one day, I will see the person I have become and am becoming. And who I can still become.
-August
